Kuidas me pangakontot avasime ehk asjaajamisest Taiwanis

Asjaajamisest Taiwanis on kirjutatud viimasel ajal ka mõne teise Tainanis olnud /oleva eestlase poolt. Indrek kirjutas sellest, kuivõrd komplitseeritud võib asjaajamine siin olla ja sellest, et läbi interneti pole väga palju võimalik teha. Ka Helenil on olnud mitmeid ebameeldivaid kogemusi. See siin on aga lugu sellest, kuidas meil õnnestus kohalikus pangas konto avada.

Esimene panganduskogemus Taiwanis oli meil kohe Kaohsiungi lennujaamas, kuna Taiwani dollareid välismaal osta ei saa. Seal läks raha vahetamine suhteliselt kiiresti, ei olnud põhjust nuriseda. Pangaks juhtus olema Mega Bank. Kuna me ei tahtnud sularaha puuga seljas tassida (mitte et meil teda üldse nii palju oleks), siis oli algusest peale selge, et meil tuleb võimalikult kiiresti pangakonto avada, et ülejäänud raha Eestist kätte saada.

Esimest korda üritasime pangakontot avada kolmandal päeval Tainanis. Triibu juhatas meile kätte, kus asub kohalik Mega Bank, mille täisnimi - Mega International Commercial Bank - viitas sellele, et tegu võiks olla rahvusvahelise pangaga, kus asjaajamine on võimalik ka inglise keeles. Maria Chinese Language Centerist küsisime pankade kohta, millel on internetipank (võimalusel inglise keeles), ja saime vastuseks, et need on Citibank ja Mega Bank. Läksime juba teise päeva õhtupoolikul u pool 5 seda Mega Banki otsima, kuid selgus, et pank oli juba kinni. Peale mõne üksiku (või nii me oleme kuulnud) sulgevad kõik siinsed pangad oma uksed juba 15.30! Esimene konto avamise üritus lõppes väga ruttu, sest ilma kohaliku ID numbrita on see võimatu.
Ok, järgmise nädala esmaspäeval (1. september) läksime siis kohalikusse Immigration Office'isse. Kuna Sanderil õnnestus saada Resident Visa, siis oli võimalik (ja vajalik) minna taotlema ARC-i ehk Alien Resident Certificate'i. Peale väsitavat seiklemist läbi linna oma uute (kasutatud) ratastega jõudsime lõpuks ühe omapärasema maja juurde Tainanis, mimelt üritab maja olla väga euroopalik. Inglise keelt mitte kõnelev kõrvuni naeratusega infoletionu oli väga sõbralik ja juhatas meid õiget ankeeti täitma. Peale mõningast ootamist saime lõpuks ka leti taha, kuid seal selgus, et need passipildid, mis Eestis tehtud, et sobi kohe kuidagi ja tuleb minna uusi tegema. Millegipärast pole selle asutuse vahetus läheduses (rääkimata kohast endast) ühtegi fotokohta, niiet pidime pool teed linna tagasi sõitma, et fotosid teha. Jõudsime aga veel samal päeval tagasi, sest pangakontot oli väga vaja. Olime nimelt teinud juba hulga vajalikke kulutusi (nagu õppemaks ja üür koos depositiga), nii et kaasasolnud sularahahulk oli juba tugevalt kahanenud. Lisaks oli vaja Mariale läpakas osta.
Immigration Office'is saime peale kõikide dokumentide täitmist aga jahmatava uudise - nimelt ei saa ARC-i kätte enne kahte nädalat ehk 15. septembrit. Nii kauaks poleks meil raha jätkunud. Arutasime igasuguseid võimalusi ja leidsime netist, et on võimalik saada kuskile politsei jaoskonda minnes Taiwani ID nr, millega saab kangakonto avada, selle nr peaks kohe kätte saama. Kurtsime häda ka järgmisel hommikul helistanud landlady'le, kes lubas asja uurida. Niipalju oleme me aru saanud, et suhted ja tutvused on Taiwanis väga olulised. Igatahes helistas Ainjaly mõne aja pärast tagasi ja ütles, et võime kohe täna Immigration Office'isse minna ja ID nr saada. Seda me ka tegime.
Leti taga oli sama tädi, kes eelmisel päeval (inglise keelt väga ei osanud). Seletasime oma soovi ja alguses vastas ta, et varem küll ei saa (sh rääkis ta nii vaikselt, et oli raske kuulda). Kuna olime teada saanud, et peame selle ID nr saama, siis nõudsime julgelt edasi. Tuleb välja, et see on Taiwanis küllalt tõhus läbirääkimistehnika, ka teistel ja teistes kohtades on sellest abi olnud. Peale uurimist tuli tädi tagasi, ütles, et 10 min, ja 15 min hiljem oli meil paberilipakas koos Sanderi ID numbriga.
Järgmine päev läksime siis Mega Banki ja avasime pangakonto. Kaasa võtsime kõik dokumendid, vaja läks seda ID nr-t (tegelikult taheti ARC-d, aga peale mõningast seletamist saadi aru, et see paber on piisav), passi, ülikooli vastuvõtu kirja ja üürilepingut (tegelt oleks ka ilma saanud, aga me ei osanud oma aadressi öelda). Meiega tegelenud onul oli väga tugev aktsent ja mida rohkem ta inglise keelt purssida üritas, seda rohkem punni tema niigi punnis silmad läksid. Vahepeal oli hirm, et kui me veel midagi küsime, siis hüppavad onul silmad üldse peast välja. Aga selle eest oli ta väga sõbralik. Avasime ka internetipangakonto, sest lootsime niiviisi lihtsamalt hakkama saada. Pangatöötaja reklaamis nende ATM kaardi süsteemi, kui väga uuenduslikku ja mugavat (saab lausa kaardiga maksta!!!). Tegelt peaks olema võimalik igas SevenEleven-is olevas automaadis ka makseid teha (võib muidugi ka maksekviitungiga letti minna ja seal makse sooritada). Internetipanka aga enne küsimist ei mainitud. Iga asja jaoks tuleb täita paar kolm hiinakeelset dokumenti, enamasti allkirjaga. Sissemakseks nõuti 1000 NT-d.
Kodus ootas meid aga ebameeldiv üllatus, Mega Banki internetipank oli täiesti hiinakeelne. Sisselogimisel läks vaja kontonumbrit, siis mingit eriinternetipanga tunnust ja salasõna, mille juba pangas sisestasin (pärast esimest logimist tuli muidugi seda muuta). Tundub, et koodikaarte siin eriti keegi ei kasuta. Üldse on internetipanga kasutamine siin üpriski harv. Põhjusteks võiks olla see, et inimesed on harjunud asju pangas või convenient store-is ajama ja kindlasti ka see, et internetti ei usaldata (hirm andmete turvalisuse pärast). Selliste turvasüsteemide puhul on see ka täiesti mõistetav. Sanderi üks professor, kes ka ise olnud kunagi programmeerija, ütles, et tema ei kasuta internetipanka, sest ta teab, kuidas neid asju programmeeritakse (ja kui kerge neid häkkida on).
Meie panga saaga ei olnud sellega veel läbi, sest kuidagi ei õnnestunud välja peilida, mis on meie pangakonto ja panga andmed. Reedel läksime jälle linna, et proovida Citibank'is (suur rahvusvaheline korporatsioon, samas kui Mega Bank on rahvusvaheline vaid õige pisut) arvet avada. Seal aga öeldi meile viisakalt "ei", sest nad tegutsevad Taiwanis investeerimispangana ja meiesuguseid tudengeid ei taha. Käisime siis igaks juhuks veel Mega Bank'ist läbi ja oi näe, onu sai aru, mida meil vaja oli ja hankis mõne sekundiga paberilipaka, millel ülekande tegemiseks vajalikud andmed. Huvitav, et meile konto teinud onu meile seda paberit ei andnud, kuigi mitu korda sai seletatud, et meil vaja Eestist siia raha kanda.
Reedel sai siis esimene ülekanne tehtud (ID kaardi limiit võiks ikka suurem olla). Hoolimata sellest, kas tegu oli kiirmaksega või mitte, jõudis kogu raha kohale teisipäevaks (selleks hetkeks oli meil alles u 300 NT sularaha plus 1000 NT arvel), positiivne üllatus oli ka see, et saime kätte pangakaardi (kuigi alguses öeldi 10 päeva). Kahjuks tuleb aga enamus tehinguid siin teha siiski sularahas. Meie siinsest poodlemisest tuleb varsti samuti juttu.
Peale kooli algust selgus, et Sander peab oma Taiwan Scholarship'i kätte saamiseks tingimata avama konto ka kohalikus postipangas (pank ja postkontor koos, üldiselt väga mugav ja automaate kah kõige rohkem, Mega Bankil terve linna peale 2-3 raha välja võtmise kohta, sh campuse lähedal olev praegu ei tööta). Postipanga kontor asub ka ülikoolilinnakus Sanderi teaduskonnast 50m kaugusel. Sealne kohustuslik sissemakse oli vaid 100 NT-d. Kuid aitab sellest kiitmisest, Mega Banki konto oli ikkagi vajalik, sest postipanka välismaalt raha kanda ei saa!
Niipalju siis pangakonto avamisest, bürokraatiat kohtab siin igal sammul ka ülikooli toimingutes, kuigi nad on tublid ja proovivad asju lihtsamaks ja internetist kasutatavaks teha. Seni aga on palju kirutud ÕIS Taiwani bürokraatiast tunduvalt efektiivsem!

Korteri pildid

Nii, siit tulevad lubatud pildid meie pesast :)

Meie elutuba


Japanese room ja killuke kööki.


Magamistuba


Teine pool magamistoast.


Vaade meie rõdult - pisike mangofarm.

Korteriotsingud Taiwanis

Märkamatult on möödunud nädal viimasest postitusest ja nüüd on viimane aeg meie lugu jätkata. Tänane taifuunipäev peaks blogi kirjutamiseks igati sobima.

Teatavasti polnud meil Taiwani jõudes veel õrna aimugi, kus me elama hakkame. Ajutise elukoha leidmine käis lihtsalt, nii jäimegi juba mainitud hotelli 5 ööks ja samal ajal üritasime endale korterit leida. Korteriotsinguid alustasime tegelikult juba Eestis olles. Maria leidis netist INCKU (NCKU rahvusvaheliste tudengite veeb) lehelt üsna hea kinnisvaraportaali (6mama) lingi, kus kuulutusi kuvatakse ka inglise keeles. Esmamulje saadavalolevatest korteritest polnud just parim - nimelt ei piirduta siin seina- ja põrandaplaatide kasutamisel üksnes vannitoaga, vaid üsna tavaline on, et terves korteris on plaaditud põrandad ja nii mõneski 6mama's üleval olnud korteris olid plaadid ka magamistoa ja elutoa seintel, mõnel isegi laes. Hinnad tundusid seevastu Eesti mõistes üsna head - juba u 1600 eeki eest kuus on võimalik saada 1-toaline vannitoaga ilma köögita korter. Kenamate 2-3 toaliste hinnad hakkavad u 3000 kroonist. Paar kohta jäi sealt silma ja kuna olime ise veel Eestis, siis palusime Triibul neile helistada. Selgus, et osad 6mama kuulutused olid aegunud või kinnisvaramaaklerite poolt ülesriputatud. Teiste välismaalaste käest kuuldu põhjal on maaklerid küll efektiivsed, viivad paljusid kohti vaatama, aga võtavad ise teatud summa vahelt (u 1000 eeki pole küll teab kui palju). Sanderi kursavend Kyle'il oli huvitav kogemus maaklerite veenmisvõtetega. Nimelt oli ta käinud mitut korterit vaatamas ja ühe jaoks isegi eel-lepingule alla kirjutanud, kuid otsustas korterist siiski loobuda. Korteri omanik pidi Taipeist kohale tulema üürilepingut sõlmima. Oli taifuunieelne päev. Kui ta maaklerile helistas ja oma korterist loobumise plaanist teatas, siis proovis maakler kliendi veenmiseks ka Lõuna-Ameerikas tuntud võtet - kliendis süütunde tekitamist. Nimelt halas maakler, et ta on ikka nii palju tööd teinud ja mis ta nüüd peale hakkab ja et omanik on juba Taipeist kohale kutsutud (pidi varsti tulema hakkama), ja lisaks ei pidavat tal kodus omaniku numbrit olema ja et ta peab nüüd taifuuniga kontorisse sõitma, et ta võib surma saada jne... Kyle tundis end süüdi küll, kuid oma otsusest ei loobunud.
Kohale jõudes olime esialgu otsustanud maakleritega tegemist mitte teha. Olime kuulnud, et paljud on lihtsalt kohapeal ringi käinud ja sobivas kandis majadest korterikuulutusi otsinud. Triibu näitas meile, millised hieroglüüfid vabu kortereid tähendavad ja me hoidsime silmad lahti, aga põhililiselt lootsime ikka kõikvõimsa Interneti peale. Yahoo gruppides on olemas selline tore koht nagu Tainan bulletin, kuhu postitavad oma kuulutusi põhiliselt Tainanis elavad välismaalased. Sealt leidsimegi esimese kuulutuse, mille peale korterit vaatama läksime. Tainani jõudsime teisipäeval, esimest korterit käisime vaatamas juba kolmapäeva õhtul. Kuulutuse oli postitanud siin juba 15 aastat elanud sakslane Axel, kes on kohalike välismaalaste seas tuntud kui Tainani esiboheem. Tema naine Ainjaly on kohalik, kellel on üle linna erinevaid kortereid ja kes tegeleb nende üürimisega. Ainjaly tundus algusest peale ülisõbralik ja abivalmis, tuli meile ise autoga hotelli juurde vastu ja viis kohale. Korter oli väga kena, aga meie jaoks natukene liiga suur - 2 magamistuba, japanese room, elutuba, köök. Suurimaks miinuseks meie jaoks oli see, et kuigi elutoas oli konditsioneer olemas, siis magamistoas oli ainult ventilaator. Aga Ainjaly lubas kohe magamistuppa konditsioneeri paigaldada lasta. Maria ehmatas alguses ära, kuna magamistoa põrandal oli hiigelsuur surnud prussakas (need oskavad siin lennata ka muuseas), aga selgus, et neist ei pääse siin kusagil (õnneks on neid näha harva). Natuke kallis oli ka, üür 9000 NT-d (NT=New Taiwanese Dollar, eekid saab kui kolmega jagada), aga Ainjaly lubas, et kui me selle ainult kahekesi võtame, siis ta laseb neti ja kaabeltelevisiooni sisse panna ja need oleksid siis üürirahas juba sees, juurde tuleks ainult elekter ja vesi. Nii et kokkuvõttes polnud üldse paha. Aga me ei tahtnud ikka esimest kohta kohe ära võtta ja lubasime asja kaaluda. Ainjaly lubas kohta meile mõned päeva hoida. Selleks ajaks olime Maria Language Centeri kaudu saanud veel ühe kuulutuse - samuti 3-toaline köögiga koht, aga veidi odavam. Seda sai vaatama minna aga alles laupäeval, sest omaniku inglise keelt oskaval mehel polnud nädala sees aega. Vahepeal küll üritasime veel variante leida, aga midagi vaatamas ei käinud. Ainjalyl oli vahepeal tekkinud veel keegi teine paar, kes oleks olnud nõus kohe depositi ära maksma ja sisse kolima, aga ta lubas korterit meile hoida, kuni teise ka ära oleme vaadanud. Selleks ajaks olime hotellist ja korterite otsimisest juba nii tüdinenud, et otsustasime enne teise korteri vaatamaminemist, et ühe neist võtame igal juhul ära. Kui peale pikka ekslemist lõpuks kohale jõudsime (lõpuks pidime omanikud järgi kutsuma) ei olnud kohal väga viga kui välja arvata üsna lage ruum, vana mööbel, ja hallitav vannitoa lagi. Aga see polnud kaugeltki nii kena ja kodune kui meie esimene variant. See oli selline korter, kus kujutaks ette pigem 7 indialast elamas. Kui küsisime neti kohta, siis nad naersid, et milleks meil seda kodus vaja on, kui väga tahame, võime muidugi lasta selle panna, aga loomulikult oma raha eest. Lõpuks polnud otsus eriti raske, pool korteris oldud ajast mõtlesime, kuidas neile viisakalt ei öelda.
Seejärel helistasime Ainjalyle, kes lubas meile järgi tulla, võtsime hotellist oma asjad ja õhtuks olime oma uude kortetisse juba sisse kolinud. Ainjaly lubas meid igati aidata, ja seda on ta seni ka teinud. Väga tore oli see, et ta organiseeris meile täiesti tasuta jalgrattad, tänu millele oleme saanud oluliselt rohkem ringi liikuda. Ta tõi meile ka hunniku nõusid, poti ja panni, nii et enamvähem kõik esmaselt vajalik oli meil olemas. Me oleme oma pesaga igal juhul väga rahul - ladladyga vedas, hind on okei, ruumi pole kunagi liiga palju (saategi kõik meile külla tulla siia ;) ), asukoht hea (rattaga kooli alla 10 minuti) ja ühtegi elus hiigelprussakat pole siin veel näha olnud (ptüi-ptüi-ptüi). Selle eest käivad meil siin õhtuti akna peal pisikesed gekod valguse peale kohaletulnud putukaid söömas :)

Selleks korraks kõik, homme paneme ehk mõned pildid ka ülesse meie mugavast pesast.

Algus

Alustame siis päris algusest ehk kuidas me siia kohale saime. Kui arvestada, et reis kestis kokku üle 24 h ja koosnes 4 lennust (Tallinn-Helsinki-Frankfurt-Taipei-Kaoshiung) ja rongisõidust (Kaoshiung-Tainan), siis läks kõik üllatavalt ladusalt. Kriitiline punkt oli Frankfurdi ümberistumine, mille õnnestumisele Finnair kaasa ei aidanud (ei suutnud pagasit China Airlines'i forwardida, sest nad ei tee koostööd, jobud) ja kahe lennu vahel oli aega ainult 1h 25 min, aga see õnneks laabus, sest lend Taipeisse oli samast terminalist, kus Helsingist tulles maandusime. Frankfurt-Taipei lend kestis 13 h, aga oli üllatavalt mõnus, isegi hiina keelt sai paar sõna õpitud (iga reisija jaoks oli eesmise istme peatoes väike puutetundliku ekraaniga meelelahutus konsool). Taipei lennujaamas veel mingit kohalejõudmise tunnet polnud, lennujaam ikkagi. Alles siis, kui Kaohsiungi lennujaamast välja jõudsime ja vähemalt 32 kraadi kuuma niiskust näkku hüppas, hakkas midagi koitma, päris kohale jõudmise tunne tuli aga Kaohsiungi metroojaamast väljudes. Kui me seal kahekesi oma suurte kohvrite ja lollide nägudega seisime, olid inimesed hästi abivalmid, kohati lausa tüütud, muudkui pärisid, kuhu me lähme ja näitasid siis rongijaama, mis oli seal kohe kõrval ja mida ise väga hästi teadsime, pilti ei saanud rahus teha, sest muudkui taheti juhatada ja kui me kohe sinna punuma ei pistnud, kuhu näidati, siis arvasid, et me ei saanud aru.

Edasi saime oma kohvritega täitsa edukalt rongi peale, kuigi Triibu ja Helen, kellel Kaoshiung-Tainan marsruudiga rohkem kogemusi, soovitasid rongi ära unustada ja takso võtta (raske ei olnud, kohati ei saanud lihtsalt aru, et kuhu täpselt minema peab). Rongisõidu pool tundi (nagu ka tunnise lennu Taipeist Kaohsiungi) magasime enamuses maha, väsimus oli kallal. Tainanis saime kenasti rongilt maha. Rongijaamast välja saada oli juba raskem, sest sealsed kontrollväravad (lased pileti sisse ja avanevad) olid nii kitsad, et väga täpselt pidi kohvriga sõitma, ja Maria jäi kohvriga sinna kinni. Õnneks oli keegi jaamatöötaja onu asjapulk kohe krapsti kohal ja aitas meid rongijaamast välja. Tainanis igatahes oli korralik suveilm, 32 kraadi ja päike. Kuna enamikel Tainani meie hinnaklassi ööbimiskohtadel on ainult hiinakeelsed kodulehed, kui sedagi, siis polnud meil rongijaamast välja astudes veel õrna aimugi, et mis edasi hakkab saama. Küsisime turismiinfost ööbimisvõimaluste kohta ja mingid hotellid nad meile kaardi peale joonistasid.

Hakkasime siis oma sel hetkel juba üsna raskeid kohvreid ühe kaardile joonistatud hotelli suunas vedama (kohvritel on teatavasti halb komme reisi jooksul aina raskemaks muutuda). Rongijaama tänaval eriti, aga ka paljudel teistel tänavatel, on kõnnitee poolenisti pood, ehk poed on kõik poolenisti tänaval oma kaubaga (jalakäijad saavadki ainult läbi poe minna, kui just sõiduteel jalutada ei taha, mis pole siin kuigi hea mõte). Igatahes edasi liikumine oli raske ja me jõudsime heal juhul 100m rongjaamast, kui nägime möödaminnes sealsamas hotelli (turismiinfost ei öeldud selle kohta midagi). Sander läks asja uurima, tädid väga inglise keelt ei osanud (st heal juhul paari sõna), ja hind tundus kahtlaselt madal, sest enne oli meid just motellide (see oli küll hotell, aga ikkagi) kohta hoiatatud, et sinna minnakse tüdrukuga ja vahel on isegi tunnitasu, olime paranoilised. Mõtlesime natuke ja siis läks Maria uurima, et kas saaks äkki tuba näha. Kuna tädide inglise keel nii kõrgele tasemele enam ei küündinud, siis sai hiina keele vestmikust vastav lause välja otsitud ja tädidele näpuga näidatud. Seepeale anti lahkelt toa võti, et mine vaata (keegi kaasa näitama ei tulnud, otsi aga ise tuba üles). Jäimegi sinna, sest tuba tundus täitsa ok, me ise väsinud ja kaugemale minna ei viitsinud ning hind tõesti väga hea – 650 kohalikku raha ehk u 220 EEKi öö kahese voodiga oma vannitoaga (ja konditsioneeriga) toa eest täiesti kesklinnas on ikka väga soodne.
Käisime dušši all (seda tahaks reegline peale väljas olemist teha, sest on palav, niiske ja õhk on saastunud, alla 3 dušši päevas siin elada ei saa) ja magasime, õhtul saime kokku Triibuga. Triibu on eestlane, kes on nüüd juba veidi üle kolme aasta siin Tainanis elanud ja seega kohalike oludega hästi kursis. Esimesed päevad olidki sellised, et magasime kaua (reisiväsimus), käisime üle tee internetikohvikus, kus sai piiramatult wifis istuda (vaatasime korteri ja muid kuulutusi netist) ja õhtuti käisime Triibuga väljas söömas ja linna peal. Väljas süüa on siin odav ja toidukohti igal pool (kuigi kohalikest väga raske tellida, sest mitte ei saa aru, mida pakutakse, ei välimuse ega hieroglüüfide järgi - seepärast eelistame piltidega söögikohti, saab tellimisel näpuga näidata, mida tahad). Triibu kohalikku toitu ei fänna (halvad kogemused), seega sõime peamiselt lääne toitu.

Käisime ka ülikoolis oma nägu näitamas (ja Maria pidi õppemaksu maksma). Campus on NCKU-l (National Cheng Kung University) siin ikka võimas, üle 70 hoone, nagu omaette linnaosa, ja väga ilus – palmid, tiigid jne. Maria Chinese Language Center on vast kõige kenamas kohas üldse – Bunyan Gardeni külje all (seal on nende eriti kuulus eriti vana Bunyan tree; üldse, campus touri giidi väitel on kõik campuses väga kuulus) ja maja ees on kohe Cheng Kung Lake pisikese palmisaare moodi moodustisega.

See oli meie Taiwani seikluse täitsa algus, varsti saab lugeda sellest, kuidas me omale korteri leidsime ja mis meiega siin veel juhtunud on.

Tere kõigile

Tere!
Kõigepealt tahaksime vabandada kõikide inimeste ees, kes on seda blogi oodanud. Me ei osanud arvata, et esimesed 26 päeva Taiwans on niivõrd kiired. Nüüd on aga esimene postitus olemas ja kohe hakkame pihta ka oma siia jõudmise looga.
Nendele, kes meid ei tea, siis oleme kaks Eesti noort (Sander, 24a ja Maria, 20a), kes jätsid oma hubase Tartu pesa oma tagasitulekut ootama, et minna laia maailma seiklema. Täpsemalt läksime õppima Taiwani, National Cheng Kung University'sse.
Loodame, et leiate siit blogist huvitavat lugemist.