Märkamatult on möödunud nädal viimasest postitusest ja nüüd on viimane aeg meie lugu jätkata. Tänane taifuunipäev peaks blogi kirjutamiseks igati sobima.
Teatavasti polnud meil Taiwani jõudes veel õrna aimugi, kus me elama hakkame. Ajutise elukoha leidmine käis lihtsalt, nii jäimegi juba mainitud hotelli 5 ööks ja samal ajal üritasime endale korterit leida. Korteriotsinguid alustasime tegelikult juba Eestis olles. Maria leidis netist INCKU (NCKU rahvusvaheliste tudengite veeb) lehelt üsna hea kinnisvaraportaali (6mama) lingi, kus kuulutusi kuvatakse ka inglise keeles. Esmamulje saadavalolevatest korteritest polnud just parim - nimelt ei piirduta siin seina- ja põrandaplaatide kasutamisel üksnes vannitoaga, vaid üsna tavaline on, et terves korteris on plaaditud põrandad ja nii mõneski 6mama's üleval olnud korteris olid plaadid ka magamistoa ja elutoa seintel, mõnel isegi laes. Hinnad tundusid seevastu Eesti mõistes üsna head - juba u 1600 eeki eest kuus on võimalik saada 1-toaline vannitoaga ilma köögita korter. Kenamate 2-3 toaliste hinnad hakkavad u 3000 kroonist. Paar kohta jäi sealt silma ja kuna olime ise veel Eestis, siis palusime Triibul neile helistada. Selgus, et osad 6mama kuulutused olid aegunud või kinnisvaramaaklerite poolt ülesriputatud. Teiste välismaalaste käest kuuldu põhjal on maaklerid küll efektiivsed, viivad paljusid kohti vaatama, aga võtavad ise teatud summa vahelt (u 1000 eeki pole küll teab kui palju). Sanderi kursavend Kyle'il oli huvitav kogemus maaklerite veenmisvõtetega. Nimelt oli ta käinud mitut korterit vaatamas ja ühe jaoks isegi eel-lepingule alla kirjutanud, kuid otsustas korterist siiski loobuda. Korteri omanik pidi Taipeist kohale tulema üürilepingut sõlmima. Oli taifuunieelne päev. Kui ta maaklerile helistas ja oma korterist loobumise plaanist teatas, siis proovis maakler kliendi veenmiseks ka Lõuna-Ameerikas tuntud võtet - kliendis süütunde tekitamist. Nimelt halas maakler, et ta on ikka nii palju tööd teinud ja mis ta nüüd peale hakkab ja et omanik on juba Taipeist kohale kutsutud (pidi varsti tulema hakkama), ja lisaks ei pidavat tal kodus omaniku numbrit olema ja et ta peab nüüd taifuuniga kontorisse sõitma, et ta võib surma saada jne... Kyle tundis end süüdi küll, kuid oma otsusest ei loobunud.
Kohale jõudes olime esialgu otsustanud maakleritega tegemist mitte teha. Olime kuulnud, et paljud on lihtsalt kohapeal ringi käinud ja sobivas kandis majadest korterikuulutusi otsinud. Triibu näitas meile, millised hieroglüüfid vabu kortereid tähendavad ja me hoidsime silmad lahti, aga põhililiselt lootsime ikka kõikvõimsa Interneti peale. Yahoo gruppides on olemas selline tore koht nagu Tainan bulletin, kuhu postitavad oma kuulutusi põhiliselt Tainanis elavad välismaalased. Sealt leidsimegi esimese kuulutuse, mille peale korterit vaatama läksime. Tainani jõudsime teisipäeval, esimest korterit käisime vaatamas juba kolmapäeva õhtul. Kuulutuse oli postitanud siin juba 15 aastat elanud sakslane Axel, kes on kohalike välismaalaste seas tuntud kui Tainani esiboheem. Tema naine Ainjaly on kohalik, kellel on üle linna erinevaid kortereid ja kes tegeleb nende üürimisega. Ainjaly tundus algusest peale ülisõbralik ja abivalmis, tuli meile ise autoga hotelli juurde vastu ja viis kohale. Korter oli väga kena, aga meie jaoks natukene liiga suur - 2 magamistuba, japanese room, elutuba, köök. Suurimaks miinuseks meie jaoks oli see, et kuigi elutoas oli konditsioneer olemas, siis magamistoas oli ainult ventilaator. Aga Ainjaly lubas kohe magamistuppa konditsioneeri paigaldada lasta. Maria ehmatas alguses ära, kuna magamistoa põrandal oli hiigelsuur surnud prussakas (need oskavad siin lennata ka muuseas), aga selgus, et neist ei pääse siin kusagil (õnneks on neid näha harva). Natuke kallis oli ka, üür 9000 NT-d (NT=New Taiwanese Dollar, eekid saab kui kolmega jagada), aga Ainjaly lubas, et kui me selle ainult kahekesi võtame, siis ta laseb neti ja kaabeltelevisiooni sisse panna ja need oleksid siis üürirahas juba sees, juurde tuleks ainult elekter ja vesi. Nii et kokkuvõttes polnud üldse paha. Aga me ei tahtnud ikka esimest kohta kohe ära võtta ja lubasime asja kaaluda. Ainjaly lubas kohta meile mõned päeva hoida. Selleks ajaks olime Maria Language Centeri kaudu saanud veel ühe kuulutuse - samuti 3-toaline köögiga koht, aga veidi odavam. Seda sai vaatama minna aga alles laupäeval, sest omaniku inglise keelt oskaval mehel polnud nädala sees aega. Vahepeal küll üritasime veel variante leida, aga midagi vaatamas ei käinud. Ainjalyl oli vahepeal tekkinud veel keegi teine paar, kes oleks olnud nõus kohe depositi ära maksma ja sisse kolima, aga ta lubas korterit meile hoida, kuni teise ka ära oleme vaadanud. Selleks ajaks olime hotellist ja korterite otsimisest juba nii tüdinenud, et otsustasime enne teise korteri vaatamaminemist, et ühe neist võtame igal juhul ära. Kui peale pikka ekslemist lõpuks kohale jõudsime (lõpuks pidime omanikud järgi kutsuma) ei olnud kohal väga viga kui välja arvata üsna lage ruum, vana mööbel, ja hallitav vannitoa lagi. Aga see polnud kaugeltki nii kena ja kodune kui meie esimene variant. See oli selline korter, kus kujutaks ette pigem 7 indialast elamas. Kui küsisime neti kohta, siis nad naersid, et milleks meil seda kodus vaja on, kui väga tahame, võime muidugi lasta selle panna, aga loomulikult oma raha eest. Lõpuks polnud otsus eriti raske, pool korteris oldud ajast mõtlesime, kuidas neile viisakalt ei öelda.
Seejärel helistasime Ainjalyle, kes lubas meile järgi tulla, võtsime hotellist oma asjad ja õhtuks olime oma uude kortetisse juba sisse kolinud. Ainjaly lubas meid igati aidata, ja seda on ta seni ka teinud. Väga tore oli see, et ta organiseeris meile täiesti tasuta jalgrattad, tänu millele oleme saanud oluliselt rohkem ringi liikuda. Ta tõi meile ka hunniku nõusid, poti ja panni, nii et enamvähem kõik esmaselt vajalik oli meil olemas. Me oleme oma pesaga igal juhul väga rahul - ladladyga vedas, hind on okei, ruumi pole kunagi liiga palju (saategi kõik meile külla tulla siia ;) ), asukoht hea (rattaga kooli alla 10 minuti) ja ühtegi elus hiigelprussakat pole siin veel näha olnud (ptüi-ptüi-ptüi). Selle eest käivad meil siin õhtuti akna peal pisikesed gekod valguse peale kohaletulnud putukaid söömas :)
Selleks korraks kõik, homme paneme ehk mõned pildid ka ülesse meie mugavast pesast.
Teatavasti polnud meil Taiwani jõudes veel õrna aimugi, kus me elama hakkame. Ajutise elukoha leidmine käis lihtsalt, nii jäimegi juba mainitud hotelli 5 ööks ja samal ajal üritasime endale korterit leida. Korteriotsinguid alustasime tegelikult juba Eestis olles. Maria leidis netist INCKU (NCKU rahvusvaheliste tudengite veeb) lehelt üsna hea kinnisvaraportaali (6mama) lingi, kus kuulutusi kuvatakse ka inglise keeles. Esmamulje saadavalolevatest korteritest polnud just parim - nimelt ei piirduta siin seina- ja põrandaplaatide kasutamisel üksnes vannitoaga, vaid üsna tavaline on, et terves korteris on plaaditud põrandad ja nii mõneski 6mama's üleval olnud korteris olid plaadid ka magamistoa ja elutoa seintel, mõnel isegi laes. Hinnad tundusid seevastu Eesti mõistes üsna head - juba u 1600 eeki eest kuus on võimalik saada 1-toaline vannitoaga ilma köögita korter. Kenamate 2-3 toaliste hinnad hakkavad u 3000 kroonist. Paar kohta jäi sealt silma ja kuna olime ise veel Eestis, siis palusime Triibul neile helistada. Selgus, et osad 6mama kuulutused olid aegunud või kinnisvaramaaklerite poolt ülesriputatud. Teiste välismaalaste käest kuuldu põhjal on maaklerid küll efektiivsed, viivad paljusid kohti vaatama, aga võtavad ise teatud summa vahelt (u 1000 eeki pole küll teab kui palju). Sanderi kursavend Kyle'il oli huvitav kogemus maaklerite veenmisvõtetega. Nimelt oli ta käinud mitut korterit vaatamas ja ühe jaoks isegi eel-lepingule alla kirjutanud, kuid otsustas korterist siiski loobuda. Korteri omanik pidi Taipeist kohale tulema üürilepingut sõlmima. Oli taifuunieelne päev. Kui ta maaklerile helistas ja oma korterist loobumise plaanist teatas, siis proovis maakler kliendi veenmiseks ka Lõuna-Ameerikas tuntud võtet - kliendis süütunde tekitamist. Nimelt halas maakler, et ta on ikka nii palju tööd teinud ja mis ta nüüd peale hakkab ja et omanik on juba Taipeist kohale kutsutud (pidi varsti tulema hakkama), ja lisaks ei pidavat tal kodus omaniku numbrit olema ja et ta peab nüüd taifuuniga kontorisse sõitma, et ta võib surma saada jne... Kyle tundis end süüdi küll, kuid oma otsusest ei loobunud.
Kohale jõudes olime esialgu otsustanud maakleritega tegemist mitte teha. Olime kuulnud, et paljud on lihtsalt kohapeal ringi käinud ja sobivas kandis majadest korterikuulutusi otsinud. Triibu näitas meile, millised hieroglüüfid vabu kortereid tähendavad ja me hoidsime silmad lahti, aga põhililiselt lootsime ikka kõikvõimsa Interneti peale. Yahoo gruppides on olemas selline tore koht nagu Tainan bulletin, kuhu postitavad oma kuulutusi põhiliselt Tainanis elavad välismaalased. Sealt leidsimegi esimese kuulutuse, mille peale korterit vaatama läksime. Tainani jõudsime teisipäeval, esimest korterit käisime vaatamas juba kolmapäeva õhtul. Kuulutuse oli postitanud siin juba 15 aastat elanud sakslane Axel, kes on kohalike välismaalaste seas tuntud kui Tainani esiboheem. Tema naine Ainjaly on kohalik, kellel on üle linna erinevaid kortereid ja kes tegeleb nende üürimisega. Ainjaly tundus algusest peale ülisõbralik ja abivalmis, tuli meile ise autoga hotelli juurde vastu ja viis kohale. Korter oli väga kena, aga meie jaoks natukene liiga suur - 2 magamistuba, japanese room, elutuba, köök. Suurimaks miinuseks meie jaoks oli see, et kuigi elutoas oli konditsioneer olemas, siis magamistoas oli ainult ventilaator. Aga Ainjaly lubas kohe magamistuppa konditsioneeri paigaldada lasta. Maria ehmatas alguses ära, kuna magamistoa põrandal oli hiigelsuur surnud prussakas (need oskavad siin lennata ka muuseas), aga selgus, et neist ei pääse siin kusagil (õnneks on neid näha harva). Natuke kallis oli ka, üür 9000 NT-d (NT=New Taiwanese Dollar, eekid saab kui kolmega jagada), aga Ainjaly lubas, et kui me selle ainult kahekesi võtame, siis ta laseb neti ja kaabeltelevisiooni sisse panna ja need oleksid siis üürirahas juba sees, juurde tuleks ainult elekter ja vesi. Nii et kokkuvõttes polnud üldse paha. Aga me ei tahtnud ikka esimest kohta kohe ära võtta ja lubasime asja kaaluda. Ainjaly lubas kohta meile mõned päeva hoida. Selleks ajaks olime Maria Language Centeri kaudu saanud veel ühe kuulutuse - samuti 3-toaline köögiga koht, aga veidi odavam. Seda sai vaatama minna aga alles laupäeval, sest omaniku inglise keelt oskaval mehel polnud nädala sees aega. Vahepeal küll üritasime veel variante leida, aga midagi vaatamas ei käinud. Ainjalyl oli vahepeal tekkinud veel keegi teine paar, kes oleks olnud nõus kohe depositi ära maksma ja sisse kolima, aga ta lubas korterit meile hoida, kuni teise ka ära oleme vaadanud. Selleks ajaks olime hotellist ja korterite otsimisest juba nii tüdinenud, et otsustasime enne teise korteri vaatamaminemist, et ühe neist võtame igal juhul ära. Kui peale pikka ekslemist lõpuks kohale jõudsime (lõpuks pidime omanikud järgi kutsuma) ei olnud kohal väga viga kui välja arvata üsna lage ruum, vana mööbel, ja hallitav vannitoa lagi. Aga see polnud kaugeltki nii kena ja kodune kui meie esimene variant. See oli selline korter, kus kujutaks ette pigem 7 indialast elamas. Kui küsisime neti kohta, siis nad naersid, et milleks meil seda kodus vaja on, kui väga tahame, võime muidugi lasta selle panna, aga loomulikult oma raha eest. Lõpuks polnud otsus eriti raske, pool korteris oldud ajast mõtlesime, kuidas neile viisakalt ei öelda.
Seejärel helistasime Ainjalyle, kes lubas meile järgi tulla, võtsime hotellist oma asjad ja õhtuks olime oma uude kortetisse juba sisse kolinud. Ainjaly lubas meid igati aidata, ja seda on ta seni ka teinud. Väga tore oli see, et ta organiseeris meile täiesti tasuta jalgrattad, tänu millele oleme saanud oluliselt rohkem ringi liikuda. Ta tõi meile ka hunniku nõusid, poti ja panni, nii et enamvähem kõik esmaselt vajalik oli meil olemas. Me oleme oma pesaga igal juhul väga rahul - ladladyga vedas, hind on okei, ruumi pole kunagi liiga palju (saategi kõik meile külla tulla siia ;) ), asukoht hea (rattaga kooli alla 10 minuti) ja ühtegi elus hiigelprussakat pole siin veel näha olnud (ptüi-ptüi-ptüi). Selle eest käivad meil siin õhtuti akna peal pisikesed gekod valguse peale kohaletulnud putukaid söömas :)
Selleks korraks kõik, homme paneme ehk mõned pildid ka ülesse meie mugavast pesast.
1 kommentaar:
3000 krooni kuus, tasuta jalgrattad ja internet, ja loodus kodus käes. Mida veel tahta?
Postita kommentaar