Tänane päev on meie Taiwanis oleku esimene aastapäev. Ühtlasi on tegemist ka Hiina (või vähemasti Taiwani) Valintini päevaga. Meenutasime aasta tagust aega ja käisime söömas samades kohtades, kus täpselt aasta eest Triibuga. Toit Green Olive'is oli väga hea ja cheescake More Cafe's veel parem :)
Kurb on see, et meie viimasest blogimise üritusest on möödas juba üle poole aasta. Selle ajaga on nii mõndagi huvitavat juhtunud, kuigi palju on olnud ka rutiinset koolis käimist ja tööd. Kui esialgu sai mitte blogimist vabandada koolis käimisega, siis kohe peale eksameid hakkasin mina (Sander) tegelema palgatööga, et oleks võimalik ka järgmine aasta siin muretult mööda saata ja veidi ka reisimas käia. Maria võttis hiina keele suvesemestri (sest muidu poleks elamisluba pikendatud), kuid lisaks sellele õnnestus tal suve keskel endale ka paar õpetamistundi saada.
Seega on suvi meil möödunud töiselt. Vahepeal on õnnestunud paar daytrip-i teha (pildid minu ja maria picasas), taifuun Morakot üle elada ja natuke ka niisama lõõgastuda ja pidutseda. Viimaseks on hea ettekäände andnud praegusel ajal väga sagedased lahkumispeod, näiteks paljud IMBA tudengid on oma õpingud õnnelikult lõpetanud ja lähevad ära koju.
Meie aga jääme veel aastaks!
Tervitusi kõigile!
kolmapäev, 26. august 2009
pühapäev, 8. veebruar 2009
Meie reis mägedesse: Esimene osa
Kahe nädala eest, peale Hiina uue aasta saabumist, käisime kahekesi Taiwani avastamas. Algselt tahtsime minna juba ennem Hiina Uut Aastat, st enne 26. jaanuari, kuid rollude rent ja ööbimised oleksid veelgi kallimad olnud. Ka asjade valmis seadmine võttis aega. Seega saime küll 26. jaanuari pärastlõunal rollu laenutatud (kuueks päevaks), kuid mitte veel liikuma.
Tainani põhiline rollerite laenutuskoht on raudteejaama ülikoolipoolse külje juures, seal on mitu laenutuskohta, niiet valik on ok, leidub nii suuremaid kui väiksemaid rollusid, cruisereid kahjuks küll mitte. Üks koht meile laenutada ei tahtnud, kuigi Sanderil olid juba Taiwani load, sest oleme välismaalased. Ühes teises kohas oli onu lihtsalt naljakas, kui püüdis kõigest väest meiega kõnelemist ja silmsidet vältida. Hinnad olid tavalisest endiselt veidi kõrgemad, kuna Hiina uus aasta on tegelikult terve nädal ja sel ajal on hinad laenutustes lihtsalt kõrgemad. Lõpuks võtsime 125 cc Kymco Jockey kuueks päevaks 2400 NT eest.
27. jaanuari hommikul pakkisime veel viimased asjad ja saime lõpuks veidi peale 9-t liikuma. Ostsime ennem reisi omale suure seljakoti, mis õnnestus rollu peale juhi jalgade vahele ära mahutada. Sõitu see ei seganud.
Tainanist välja sõitmisel õnnestus korraks ka valele teele sattuda, kuid õnneks olime kaartidega piisavalt hästi varustatud ja saime kiiresti tagasi õigesse suunda. Kui olime umbes poolteist tundi sõitnud ja jõudnud Kaohsiung County-sse andsid meie tagumikud märki, et oleks aeg peatuda. Esimeseks suuremaks peatuspaigaks sai templikompleks Aliani asulas (sh peatusime 200m varem viieks minutiks, kuid see oht oli ootamatult võimas, niiet lausa pidime sisse keerama). Meie reisi piibel ehk Lonley Planet-i reisijuht ei öelnud selle koha kohta sõnagi, kuid meile ta meeldis. Eriti huvitav oli kahest templist vanem, mis erines teistst Taiwanis nähtud templitest ja tundus olevat Jaapani mõjutustega.
Templist järgmine sihtkoht oli huvitava nimega "The World of Moon" ehk "Kuumaastik". Kaugemalt vaadates võib tunduda, et need mäed on tööstuse aheraine, kuid tegelikul on nad loodusliku tekkega savimäed. Kuna on kuiv hooaeg oli seal palju tolmu ja tiik oli sootuks ära kuivanud, kuid vaade oli päris äge.
Järgmiseks võtsime suuna oma esimese päeva ühe peamise vaatamisväärsuse, Foguangshan-i, poole. Tegemist on lõuna Taiwani suurima budistide pühapaigaga, kus asub suur Buddha kuju ja võimas templikompleks. See koht osutus arvatust kõvasti suuremaks ja võimsamaks. Ja rahvast oli samuti murdu.
Lisaks suurele Buddhale on seal kohas ka 480! väiksemat kuju, seitse pagoodi, templeid ja palju muud. Tegemist jätkuks kindlasti terveks päevaks. Kui kõike kirjeldama hakata, võtaks see paar lehekülge, niiet las mõned pildid kõnelevad ise. Mainiks veel, et seal on ka koobas nimega Pure Land Cave, mis Disney-laadses vormis esitleb budismi pühamehi ja uskumusi.
Veetsime selles kompleksis kokku u 3 tundi ja seda oli selgelt liiga vähe.
Peale sööki asusime teele Maolini ja Duona poole, kus plaanisime ööbida. Maolin National Scenic Area administratsiooni juurde jõudsime veel ennem pimedat, umbes pool kuus, võtsime sealt mõned kaardid ja otsustasime jätkata sõitu Duona poole hoides silmad lahti võimalike ööbimispaikade suhtes. Kiirelt läks pimedaks ning meie olime lõpuks jõudnud õigetele mägiteedele oma järskude kurvide, kisaste lõikude ning tõusude ja langustega. Duona oli oodatust kaugemal, kuid jõudsime sinna õnnelikult kohale ja asusime öömaja otsima. Esimene ööbimiskoht, kuhu peale mõningast ekslemist jõudsime oli täis ja ka nende tuttavate juures oli sama lugu, isegi telkimiskohta polnud. Uue aasta ajal on väga paljud kohalikud peredega reisimas ja seetõttu pole see matkamiseks tegelikult hea aeg. Duona küla lõpus jõudsime sellise homestay juurde, kus kahe inimese eest küsiti 1000 NT, mis pole hooaega arvestades paha. Ainult omanikke polnud kuskilt leida. Lisaks meile ootas ka üks taiwani pere, kellel olid toad reserveeritud. Peale paari kõnet ja poolt tundi ootamist ilmus lõpuks välja ka laoban (omanik), kuigi tal oli endal veidi raskuseid sellest arusaamisega, et ta laoban on. Lisaks nägi ta välja, nagu oleks ta kuskil kraavis joonud. Õnneks aga leidus neil vaba tuba kus saime ööbida. Kahjuks osutusid toa seinad aga väga õhukesteks niiet meie und segasid kõrvaltoa veidrad hääled ja kohalike pidutsemine ja joomine maja taga. Järgmine kord trippama minnes tuleb igal juhul kõrvatropid osta, sest ilma nendeta on sellistes kohatdes magada pea võimatu. Ja kuna voodipesu polnud keegi vahetada viitsinud, kasutasime enda kaasavõetud lina ja panime pusad padjapüürideks.
Selline oli meie esimene reisi päev.
27. jaanuari hommikul pakkisime veel viimased asjad ja saime lõpuks veidi peale 9-t liikuma. Ostsime ennem reisi omale suure seljakoti, mis õnnestus rollu peale juhi jalgade vahele ära mahutada. Sõitu see ei seganud.
Tainanist välja sõitmisel õnnestus korraks ka valele teele sattuda, kuid õnneks olime kaartidega piisavalt hästi varustatud ja saime kiiresti tagasi õigesse suunda. Kui olime umbes poolteist tundi sõitnud ja jõudnud Kaohsiung County-sse andsid meie tagumikud märki, et oleks aeg peatuda. Esimeseks suuremaks peatuspaigaks sai templikompleks Aliani asulas (sh peatusime 200m varem viieks minutiks, kuid see oht oli ootamatult võimas, niiet lausa pidime sisse keerama). Meie reisi piibel ehk Lonley Planet-i reisijuht ei öelnud selle koha kohta sõnagi, kuid meile ta meeldis. Eriti huvitav oli kahest templist vanem, mis erines teistst Taiwanis nähtud templitest ja tundus olevat Jaapani mõjutustega.
Templist järgmine sihtkoht oli huvitava nimega "The World of Moon" ehk "Kuumaastik". Kaugemalt vaadates võib tunduda, et need mäed on tööstuse aheraine, kuid tegelikul on nad loodusliku tekkega savimäed. Kuna on kuiv hooaeg oli seal palju tolmu ja tiik oli sootuks ära kuivanud, kuid vaade oli päris äge.
Järgmiseks võtsime suuna oma esimese päeva ühe peamise vaatamisväärsuse, Foguangshan-i, poole. Tegemist on lõuna Taiwani suurima budistide pühapaigaga, kus asub suur Buddha kuju ja võimas templikompleks. See koht osutus arvatust kõvasti suuremaks ja võimsamaks. Ja rahvast oli samuti murdu.
Lisaks suurele Buddhale on seal kohas ka 480! väiksemat kuju, seitse pagoodi, templeid ja palju muud. Tegemist jätkuks kindlasti terveks päevaks. Kui kõike kirjeldama hakata, võtaks see paar lehekülge, niiet las mõned pildid kõnelevad ise. Mainiks veel, et seal on ka koobas nimega Pure Land Cave, mis Disney-laadses vormis esitleb budismi pühamehi ja uskumusi.
Veetsime selles kompleksis kokku u 3 tundi ja seda oli selgelt liiga vähe.
Peale sööki asusime teele Maolini ja Duona poole, kus plaanisime ööbida. Maolin National Scenic Area administratsiooni juurde jõudsime veel ennem pimedat, umbes pool kuus, võtsime sealt mõned kaardid ja otsustasime jätkata sõitu Duona poole hoides silmad lahti võimalike ööbimispaikade suhtes. Kiirelt läks pimedaks ning meie olime lõpuks jõudnud õigetele mägiteedele oma järskude kurvide, kisaste lõikude ning tõusude ja langustega. Duona oli oodatust kaugemal, kuid jõudsime sinna õnnelikult kohale ja asusime öömaja otsima. Esimene ööbimiskoht, kuhu peale mõningast ekslemist jõudsime oli täis ja ka nende tuttavate juures oli sama lugu, isegi telkimiskohta polnud. Uue aasta ajal on väga paljud kohalikud peredega reisimas ja seetõttu pole see matkamiseks tegelikult hea aeg. Duona küla lõpus jõudsime sellise homestay juurde, kus kahe inimese eest küsiti 1000 NT, mis pole hooaega arvestades paha. Ainult omanikke polnud kuskilt leida. Lisaks meile ootas ka üks taiwani pere, kellel olid toad reserveeritud. Peale paari kõnet ja poolt tundi ootamist ilmus lõpuks välja ka laoban (omanik), kuigi tal oli endal veidi raskuseid sellest arusaamisega, et ta laoban on. Lisaks nägi ta välja, nagu oleks ta kuskil kraavis joonud. Õnneks aga leidus neil vaba tuba kus saime ööbida. Kahjuks osutusid toa seinad aga väga õhukesteks niiet meie und segasid kõrvaltoa veidrad hääled ja kohalike pidutsemine ja joomine maja taga. Järgmine kord trippama minnes tuleb igal juhul kõrvatropid osta, sest ilma nendeta on sellistes kohatdes magada pea võimatu. Ja kuna voodipesu polnud keegi vahetada viitsinud, kasutasime enda kaasavõetud lina ja panime pusad padjapüürideks.
Selline oli meie esimene reisi päev.
laupäev, 24. jaanuar 2009
Taiwani liiklusveidrused
Kõigepealt tahaks kõikidele soovida Head Uut Aastat! Seda nii kristliku kui hiina kalendri järgi. Uue aasta esimene postitus sai enamuses valmis juba ennem meie hiina uue aasta reisi, varsti tuleb sissekandeid ka meie reisi kohta. Kõigepealt aga väike ülevaade liiklusest Taiwanis.
1. Rollerid. Võrreldes Eestiga on siin väga-väga palju rollereid, autosid on muidugi ka palju, aga valdav enamus sõidab ikka rolleriga. Esiteks on rollerit odavam osta ja teiseks palju odavam üleval pidada. Korraliku kasutatud auto saaks üsna odavalt kätte, aga kindlustus ja parandamine on ikka kordades kallim kui rolleril. Pluss linnas saab rolleriga vähemalt sama kiiresti, kui mitte kiireminigi liikuma. Ja bensiini sööb ka palju vähem. Näiteks meie 50cc roller saab linnas ühe paagitäiega hakkama veidi üle nädala, paaki läheb korraga umbes 30 krooni eest bensu. Kohalike mentaliteet on selline, kuhu vähegi füüsiliselt võimalik, võib rolleriga minna, sama kehtib ka kusjuures koerte kohta. Koerad söögikohtades ja riidepoodides on täiesti tavaline vaatepilt, aga see on juba omaette teema.
Kuni 50cc-se rolleri juhtimiseks peab olema vähemalt 18-aastane ja load saab ainult kirjaliku testi alusel. Kuni 250cc-se kaherattalise jaoks peab platsieksami ka tegema (ei midagi liiga rasket). Ja lube läheb reaalselt vaja ainult siis, kui õnnetusse satud. Nii et roller on siin tõesti kõige mugavam ja odavam transport. Tainanis on rolleri omamine pea vältimatu, sest linnasisene ühistransport peaaegu, et puudub. On küll mõned bussiliinid, aga kust, kuhu ja millal need sõidavad - seda kõike on üsna keeruline välja uurida. Taipeis ja Kaoshiungis (2 suurimat linna) on olemas metroo ja normaalne ühistransport, seega on ka rollerite poolt põhjustatud liikluskaos väiksem.
2. Liikluskultuur (või õigemini selle puudumine). Eesti ajalehed pasundavad pidevalt, et olukord liikluses on hull. Võrreldes Taiwani (ja tõenäoliselt suurema osa Aasiaga) on keskmine eesti rullnokk täitsa korralik liikleja. Liikluseeskirjad on siin küll teoreetiliselt olemas, aga tänaval kehtib suurema õigus. Liiklus siin on nagu ookeanis, suuremad kalad ujuvad kõigepealt.
3. Taksod. Taksojuhid on siin kõige hullemad liiklushuligaanid. Kollaseid taksosid on linna peal üpris palju ja nad liiklevad väga nahaalselt. Kui sa oled ise taksos, siis polegi asi väga hull, sest saad kiiresti soovitud kohta, kuid kuna taksod kasutavad teistest autodest möödumiseks rolleritele mõeldud radasid, keeravad suunatulesid kasutamata ja tihti eiravad punast tuld, siis on nad suureks ohuks eriti rolleritel inimestele.
4. Väiksed sinised kastiautod. Need on täiesti omaette nähtus ja üldiselt ei allu nad ka suurema õigusele. Pisikeste siniste kastiautode juhid on veel hullemad nahaalid kui taksojuhid - suunatulede kasutamine on pigem harv erand kui reegel, vasakpoolsest reast parempöörde tegemine täiesti igapäevane. Peatuvad ja pargivad nad ükskõik kus, aga nii toimivad siin tegelikult enamik autojuhte. Täiesti tavaline on, et rolleritele mõeldud rajal polegi võimalik sõita, sest see on lihtsalt (vahel isegi põiki) pargitud autosid täis. Ülekäigurada kinni parkida pole mingi küsimus, kui see soovitud uksele parajasti kõige lähem vaba koht on, sest taiwanlastele ei meeldi kohe üldse jala käia, üle 50m ots tuleb ikka rolleriga sõita (tõesti ei liialda, nad ei taha jala käia, suvel kuumaga on see tegelikult arusaadav). Siin on suuremate tänavate ääres tihti parkimiskohad nii rolleritele kui autodele. Kui autode kohad on täis (või lähim vaba koht liiga kaugel), siis pargitakse auto tihti rolleritele ette - rollu rada kinni, seisvad rollerid kinni pargitud. Sellises olukorras on ikka üsna ükskõik kas rollerit sealt välja sikutades kriimustad autot või mitte.
5. Lubade saamine. Peale eksamisessiooni lõppu ja enne meie Hiina uue aasta reisi jõudis Sander lõpuks nii kaugele, et tegi omale Taiwani rolleriload. Need on sellised load, millega tohib kuni 250cc kaherattalist juhtida. Nagu mainitud, tuleb selleks teha kõigepealt kirjalik test - tegelikult on see test arvutis ja seda saab teha ka inglise keeles. Küsimused on enamuses küllalt loogilised, mõned aga väga totrad. (Kui vastata nii, nagu toimub reaalses elus, pole lootustki testist läbi saada.) Läbimiseks tuleb saada vähemalt 85% punktidest, Sander sai 90%.
Siin mõned näited küsimustest:
Numbrimärk: (1) peab olema kinnitatud selleks ette nähtud kohta (2) võib riputada igale poole (3) tee, mida iganes (do whatever) (-tihti esinev vastusevariant)
Kõige olulisem kaitse mootorrattaga (rolleriga) sõitmisel on: (1) lai vöö (2) kiiver (3) tuule-prillid
Kui jalakäijad on ülekõigurajal, siis tuleb: (1) peatuda ja lasta neil esmalt mööduda (2) anda signaali ja sundida nad teed andma (3) kiirendada - reaalsuses toimivad variandid 2 ja 3
Kui mootorrattur tahab näidata rahvuslikku uhkust (national pride), suurendada ühiskondlikku turvalisust ja perekonna õnnelikkust, peab ta: (1) sõitma eetiliselt ja järgima seaduseid (2) omama häid sõiduoskuseid (3) lõpetama suitsetamise ja joomise - kõik head variandid
Kui mootorrattur pole õnnelik, siis on ta tavaliselt: (1) emotsioonitu (2) mitte kaastundlik (3) vihane
Mootorratturi riietus on: (1) vaba (2) sussid/plätud (slippers) on ok (3) peab olema puhas
Lisaks sellele kuulub eksami juurde väike sõidutest. Esiteks tuleb sõita 15m pikkune ja umbes 40 cm laiune (laiust täpselt ei tea) sirglõik läbi 7 sekundga või aeglasemalt. See pole tegelikult nii lihtne, kui tundub, eriti siis, kui eksaminärv on sees. Antakse kaks võimalust. Meie sõbral, kes on pikaaegse kogemusega ja väga hea rollerisõitja, õnnestus see harjutus esimesel eksamil läbi kukkuda. (Kui kukud läbi, võid 7 päeva pärast uuesti proovida). Lõunapausil saab seal platsil ka harjutamas käia. Teine harjutus seisneb selles, et tuleb sõita läbi U kujuline rada, mis on umbes poole laiem kui esimeses harjutuses ja peatuda õigel ajal ja kohas raudtee ülesõidu tulede ja vajadusel foori taga. see harjutus on esimesest tunduvalt lihtsam. Ja ongi kõik. Sanderil läks seekord kõik õnneks ja load (mis pole isegi mitte plastikkaart, vaid kiletatud papitükk) koos vihmakeebiga sai kohe peale eksamit kätte.
Rohkem lubadest Taiwanis võib lugeda siit - seal on ka link proovitestidele internetis.
1. Rollerid. Võrreldes Eestiga on siin väga-väga palju rollereid, autosid on muidugi ka palju, aga valdav enamus sõidab ikka rolleriga. Esiteks on rollerit odavam osta ja teiseks palju odavam üleval pidada. Korraliku kasutatud auto saaks üsna odavalt kätte, aga kindlustus ja parandamine on ikka kordades kallim kui rolleril. Pluss linnas saab rolleriga vähemalt sama kiiresti, kui mitte kiireminigi liikuma. Ja bensiini sööb ka palju vähem. Näiteks meie 50cc roller saab linnas ühe paagitäiega hakkama veidi üle nädala, paaki läheb korraga umbes 30 krooni eest bensu. Kohalike mentaliteet on selline, kuhu vähegi füüsiliselt võimalik, võib rolleriga minna, sama kehtib ka kusjuures koerte kohta. Koerad söögikohtades ja riidepoodides on täiesti tavaline vaatepilt, aga see on juba omaette teema.
Kuni 50cc-se rolleri juhtimiseks peab olema vähemalt 18-aastane ja load saab ainult kirjaliku testi alusel. Kuni 250cc-se kaherattalise jaoks peab platsieksami ka tegema (ei midagi liiga rasket). Ja lube läheb reaalselt vaja ainult siis, kui õnnetusse satud. Nii et roller on siin tõesti kõige mugavam ja odavam transport. Tainanis on rolleri omamine pea vältimatu, sest linnasisene ühistransport peaaegu, et puudub. On küll mõned bussiliinid, aga kust, kuhu ja millal need sõidavad - seda kõike on üsna keeruline välja uurida. Taipeis ja Kaoshiungis (2 suurimat linna) on olemas metroo ja normaalne ühistransport, seega on ka rollerite poolt põhjustatud liikluskaos väiksem.
2. Liikluskultuur (või õigemini selle puudumine). Eesti ajalehed pasundavad pidevalt, et olukord liikluses on hull. Võrreldes Taiwani (ja tõenäoliselt suurema osa Aasiaga) on keskmine eesti rullnokk täitsa korralik liikleja. Liikluseeskirjad on siin küll teoreetiliselt olemas, aga tänaval kehtib suurema õigus. Liiklus siin on nagu ookeanis, suuremad kalad ujuvad kõigepealt.
3. Taksod. Taksojuhid on siin kõige hullemad liiklushuligaanid. Kollaseid taksosid on linna peal üpris palju ja nad liiklevad väga nahaalselt. Kui sa oled ise taksos, siis polegi asi väga hull, sest saad kiiresti soovitud kohta, kuid kuna taksod kasutavad teistest autodest möödumiseks rolleritele mõeldud radasid, keeravad suunatulesid kasutamata ja tihti eiravad punast tuld, siis on nad suureks ohuks eriti rolleritel inimestele.
4. Väiksed sinised kastiautod. Need on täiesti omaette nähtus ja üldiselt ei allu nad ka suurema õigusele. Pisikeste siniste kastiautode juhid on veel hullemad nahaalid kui taksojuhid - suunatulede kasutamine on pigem harv erand kui reegel, vasakpoolsest reast parempöörde tegemine täiesti igapäevane. Peatuvad ja pargivad nad ükskõik kus, aga nii toimivad siin tegelikult enamik autojuhte. Täiesti tavaline on, et rolleritele mõeldud rajal polegi võimalik sõita, sest see on lihtsalt (vahel isegi põiki) pargitud autosid täis. Ülekäigurada kinni parkida pole mingi küsimus, kui see soovitud uksele parajasti kõige lähem vaba koht on, sest taiwanlastele ei meeldi kohe üldse jala käia, üle 50m ots tuleb ikka rolleriga sõita (tõesti ei liialda, nad ei taha jala käia, suvel kuumaga on see tegelikult arusaadav). Siin on suuremate tänavate ääres tihti parkimiskohad nii rolleritele kui autodele. Kui autode kohad on täis (või lähim vaba koht liiga kaugel), siis pargitakse auto tihti rolleritele ette - rollu rada kinni, seisvad rollerid kinni pargitud. Sellises olukorras on ikka üsna ükskõik kas rollerit sealt välja sikutades kriimustad autot või mitte.
5. Lubade saamine. Peale eksamisessiooni lõppu ja enne meie Hiina uue aasta reisi jõudis Sander lõpuks nii kaugele, et tegi omale Taiwani rolleriload. Need on sellised load, millega tohib kuni 250cc kaherattalist juhtida. Nagu mainitud, tuleb selleks teha kõigepealt kirjalik test - tegelikult on see test arvutis ja seda saab teha ka inglise keeles. Küsimused on enamuses küllalt loogilised, mõned aga väga totrad. (Kui vastata nii, nagu toimub reaalses elus, pole lootustki testist läbi saada.) Läbimiseks tuleb saada vähemalt 85% punktidest, Sander sai 90%.
Siin mõned näited küsimustest:
Numbrimärk: (1) peab olema kinnitatud selleks ette nähtud kohta (2) võib riputada igale poole (3) tee, mida iganes (do whatever) (-tihti esinev vastusevariant)
Kõige olulisem kaitse mootorrattaga (rolleriga) sõitmisel on: (1) lai vöö (2) kiiver (3) tuule-prillid
Kui jalakäijad on ülekõigurajal, siis tuleb: (1) peatuda ja lasta neil esmalt mööduda (2) anda signaali ja sundida nad teed andma (3) kiirendada - reaalsuses toimivad variandid 2 ja 3
Kui mootorrattur tahab näidata rahvuslikku uhkust (national pride), suurendada ühiskondlikku turvalisust ja perekonna õnnelikkust, peab ta: (1) sõitma eetiliselt ja järgima seaduseid (2) omama häid sõiduoskuseid (3) lõpetama suitsetamise ja joomise - kõik head variandid
Kui mootorrattur pole õnnelik, siis on ta tavaliselt: (1) emotsioonitu (2) mitte kaastundlik (3) vihane
Mootorratturi riietus on: (1) vaba (2) sussid/plätud (slippers) on ok (3) peab olema puhas
Lisaks sellele kuulub eksami juurde väike sõidutest. Esiteks tuleb sõita 15m pikkune ja umbes 40 cm laiune (laiust täpselt ei tea) sirglõik läbi 7 sekundga või aeglasemalt. See pole tegelikult nii lihtne, kui tundub, eriti siis, kui eksaminärv on sees. Antakse kaks võimalust. Meie sõbral, kes on pikaaegse kogemusega ja väga hea rollerisõitja, õnnestus see harjutus esimesel eksamil läbi kukkuda. (Kui kukud läbi, võid 7 päeva pärast uuesti proovida). Lõunapausil saab seal platsil ka harjutamas käia. Teine harjutus seisneb selles, et tuleb sõita läbi U kujuline rada, mis on umbes poole laiem kui esimeses harjutuses ja peatuda õigel ajal ja kohas raudtee ülesõidu tulede ja vajadusel foori taga. see harjutus on esimesest tunduvalt lihtsam. Ja ongi kõik. Sanderil läks seekord kõik õnneks ja load (mis pole isegi mitte plastikkaart, vaid kiletatud papitükk) koos vihmakeebiga sai kohe peale eksamit kätte.
Rohkem lubadest Taiwanis võib lugeda siit - seal on ka link proovitestidele internetis.
Tellimine:
Postitused (Atom)
