Tainani põhiline rollerite laenutuskoht on raudteejaama ülikoolipoolse külje juures, seal on mitu laenutuskohta, niiet valik on ok, leidub nii suuremaid kui väiksemaid rollusid, cruisereid kahjuks küll mitte. Üks koht meile laenutada ei tahtnud, kuigi Sanderil olid juba Taiwani load, sest oleme välismaalased. Ühes teises kohas oli onu lihtsalt naljakas, kui püüdis kõigest väest meiega kõnelemist ja silmsidet vältida. Hinnad olid tavalisest endiselt veidi kõrgemad, kuna Hiina uus aasta on tegelikult terve nädal ja sel ajal on hinad laenutustes lihtsalt kõrgemad. Lõpuks võtsime 125 cc Kymco Jockey kuueks päevaks 2400 NT eest.
27. jaanuari hommikul pakkisime veel viimased asjad ja saime lõpuks veidi peale 9-t liikuma. Ostsime ennem reisi omale suure seljakoti, mis õnnestus rollu peale juhi jalgade vahele ära mahutada. Sõitu see ei seganud.
Tainanist välja sõitmisel õnnestus korraks ka valele teele sattuda, kuid õnneks olime kaartidega piisavalt hästi varustatud ja saime kiiresti tagasi õigesse suunda. Kui olime umbes poolteist tundi sõitnud ja jõudnud Kaohsiung County-sse andsid meie tagumikud märki, et oleks aeg peatuda. Esimeseks suuremaks peatuspaigaks sai templikompleks Aliani asulas (sh peatusime 200m varem viieks minutiks, kuid see oht oli ootamatult võimas, niiet lausa pidime sisse keerama). Meie reisi piibel ehk Lonley Planet-i reisijuht ei öelnud selle koha kohta sõnagi, kuid meile ta meeldis. Eriti huvitav oli kahest templist vanem, mis erines teistst Taiwanis nähtud templitest ja tundus olevat Jaapani mõjutustega.
Templist järgmine sihtkoht oli huvitava nimega "The World of Moon" ehk "Kuumaastik". Kaugemalt vaadates võib tunduda, et need mäed on tööstuse aheraine, kuid tegelikul on nad loodusliku tekkega savimäed. Kuna on kuiv hooaeg oli seal palju tolmu ja tiik oli sootuks ära kuivanud, kuid vaade oli päris äge.
Järgmiseks võtsime suuna oma esimese päeva ühe peamise vaatamisväärsuse, Foguangshan-i, poole. Tegemist on lõuna Taiwani suurima budistide pühapaigaga, kus asub suur Buddha kuju ja võimas templikompleks. See koht osutus arvatust kõvasti suuremaks ja võimsamaks. Ja rahvast oli samuti murdu.
Lisaks suurele Buddhale on seal kohas ka 480! väiksemat kuju, seitse pagoodi, templeid ja palju muud. Tegemist jätkuks kindlasti terveks päevaks. Kui kõike kirjeldama hakata, võtaks see paar lehekülge, niiet las mõned pildid kõnelevad ise. Mainiks veel, et seal on ka koobas nimega Pure Land Cave, mis Disney-laadses vormis esitleb budismi pühamehi ja uskumusi.
Veetsime selles kompleksis kokku u 3 tundi ja seda oli selgelt liiga vähe.
Peale sööki asusime teele Maolini ja Duona poole, kus plaanisime ööbida. Maolin National Scenic Area administratsiooni juurde jõudsime veel ennem pimedat, umbes pool kuus, võtsime sealt mõned kaardid ja otsustasime jätkata sõitu Duona poole hoides silmad lahti võimalike ööbimispaikade suhtes. Kiirelt läks pimedaks ning meie olime lõpuks jõudnud õigetele mägiteedele oma järskude kurvide, kisaste lõikude ning tõusude ja langustega. Duona oli oodatust kaugemal, kuid jõudsime sinna õnnelikult kohale ja asusime öömaja otsima. Esimene ööbimiskoht, kuhu peale mõningast ekslemist jõudsime oli täis ja ka nende tuttavate juures oli sama lugu, isegi telkimiskohta polnud. Uue aasta ajal on väga paljud kohalikud peredega reisimas ja seetõttu pole see matkamiseks tegelikult hea aeg. Duona küla lõpus jõudsime sellise homestay juurde, kus kahe inimese eest küsiti 1000 NT, mis pole hooaega arvestades paha. Ainult omanikke polnud kuskilt leida. Lisaks meile ootas ka üks taiwani pere, kellel olid toad reserveeritud. Peale paari kõnet ja poolt tundi ootamist ilmus lõpuks välja ka laoban (omanik), kuigi tal oli endal veidi raskuseid sellest arusaamisega, et ta laoban on. Lisaks nägi ta välja, nagu oleks ta kuskil kraavis joonud. Õnneks aga leidus neil vaba tuba kus saime ööbida. Kahjuks osutusid toa seinad aga väga õhukesteks niiet meie und segasid kõrvaltoa veidrad hääled ja kohalike pidutsemine ja joomine maja taga. Järgmine kord trippama minnes tuleb igal juhul kõrvatropid osta, sest ilma nendeta on sellistes kohatdes magada pea võimatu. Ja kuna voodipesu polnud keegi vahetada viitsinud, kasutasime enda kaasavõetud lina ja panime pusad padjapüürideks.
Selline oli meie esimene reisi päev.
27. jaanuari hommikul pakkisime veel viimased asjad ja saime lõpuks veidi peale 9-t liikuma. Ostsime ennem reisi omale suure seljakoti, mis õnnestus rollu peale juhi jalgade vahele ära mahutada. Sõitu see ei seganud.
Tainanist välja sõitmisel õnnestus korraks ka valele teele sattuda, kuid õnneks olime kaartidega piisavalt hästi varustatud ja saime kiiresti tagasi õigesse suunda. Kui olime umbes poolteist tundi sõitnud ja jõudnud Kaohsiung County-sse andsid meie tagumikud märki, et oleks aeg peatuda. Esimeseks suuremaks peatuspaigaks sai templikompleks Aliani asulas (sh peatusime 200m varem viieks minutiks, kuid see oht oli ootamatult võimas, niiet lausa pidime sisse keerama). Meie reisi piibel ehk Lonley Planet-i reisijuht ei öelnud selle koha kohta sõnagi, kuid meile ta meeldis. Eriti huvitav oli kahest templist vanem, mis erines teistst Taiwanis nähtud templitest ja tundus olevat Jaapani mõjutustega.
Templist järgmine sihtkoht oli huvitava nimega "The World of Moon" ehk "Kuumaastik". Kaugemalt vaadates võib tunduda, et need mäed on tööstuse aheraine, kuid tegelikul on nad loodusliku tekkega savimäed. Kuna on kuiv hooaeg oli seal palju tolmu ja tiik oli sootuks ära kuivanud, kuid vaade oli päris äge.
Järgmiseks võtsime suuna oma esimese päeva ühe peamise vaatamisväärsuse, Foguangshan-i, poole. Tegemist on lõuna Taiwani suurima budistide pühapaigaga, kus asub suur Buddha kuju ja võimas templikompleks. See koht osutus arvatust kõvasti suuremaks ja võimsamaks. Ja rahvast oli samuti murdu.
Lisaks suurele Buddhale on seal kohas ka 480! väiksemat kuju, seitse pagoodi, templeid ja palju muud. Tegemist jätkuks kindlasti terveks päevaks. Kui kõike kirjeldama hakata, võtaks see paar lehekülge, niiet las mõned pildid kõnelevad ise. Mainiks veel, et seal on ka koobas nimega Pure Land Cave, mis Disney-laadses vormis esitleb budismi pühamehi ja uskumusi.
Veetsime selles kompleksis kokku u 3 tundi ja seda oli selgelt liiga vähe.
Peale sööki asusime teele Maolini ja Duona poole, kus plaanisime ööbida. Maolin National Scenic Area administratsiooni juurde jõudsime veel ennem pimedat, umbes pool kuus, võtsime sealt mõned kaardid ja otsustasime jätkata sõitu Duona poole hoides silmad lahti võimalike ööbimispaikade suhtes. Kiirelt läks pimedaks ning meie olime lõpuks jõudnud õigetele mägiteedele oma järskude kurvide, kisaste lõikude ning tõusude ja langustega. Duona oli oodatust kaugemal, kuid jõudsime sinna õnnelikult kohale ja asusime öömaja otsima. Esimene ööbimiskoht, kuhu peale mõningast ekslemist jõudsime oli täis ja ka nende tuttavate juures oli sama lugu, isegi telkimiskohta polnud. Uue aasta ajal on väga paljud kohalikud peredega reisimas ja seetõttu pole see matkamiseks tegelikult hea aeg. Duona küla lõpus jõudsime sellise homestay juurde, kus kahe inimese eest küsiti 1000 NT, mis pole hooaega arvestades paha. Ainult omanikke polnud kuskilt leida. Lisaks meile ootas ka üks taiwani pere, kellel olid toad reserveeritud. Peale paari kõnet ja poolt tundi ootamist ilmus lõpuks välja ka laoban (omanik), kuigi tal oli endal veidi raskuseid sellest arusaamisega, et ta laoban on. Lisaks nägi ta välja, nagu oleks ta kuskil kraavis joonud. Õnneks aga leidus neil vaba tuba kus saime ööbida. Kahjuks osutusid toa seinad aga väga õhukesteks niiet meie und segasid kõrvaltoa veidrad hääled ja kohalike pidutsemine ja joomine maja taga. Järgmine kord trippama minnes tuleb igal juhul kõrvatropid osta, sest ilma nendeta on sellistes kohatdes magada pea võimatu. Ja kuna voodipesu polnud keegi vahetada viitsinud, kasutasime enda kaasavõetud lina ja panime pusad padjapüürideks.
Selline oli meie esimene reisi päev.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar