Algus

Alustame siis päris algusest ehk kuidas me siia kohale saime. Kui arvestada, et reis kestis kokku üle 24 h ja koosnes 4 lennust (Tallinn-Helsinki-Frankfurt-Taipei-Kaoshiung) ja rongisõidust (Kaoshiung-Tainan), siis läks kõik üllatavalt ladusalt. Kriitiline punkt oli Frankfurdi ümberistumine, mille õnnestumisele Finnair kaasa ei aidanud (ei suutnud pagasit China Airlines'i forwardida, sest nad ei tee koostööd, jobud) ja kahe lennu vahel oli aega ainult 1h 25 min, aga see õnneks laabus, sest lend Taipeisse oli samast terminalist, kus Helsingist tulles maandusime. Frankfurt-Taipei lend kestis 13 h, aga oli üllatavalt mõnus, isegi hiina keelt sai paar sõna õpitud (iga reisija jaoks oli eesmise istme peatoes väike puutetundliku ekraaniga meelelahutus konsool). Taipei lennujaamas veel mingit kohalejõudmise tunnet polnud, lennujaam ikkagi. Alles siis, kui Kaohsiungi lennujaamast välja jõudsime ja vähemalt 32 kraadi kuuma niiskust näkku hüppas, hakkas midagi koitma, päris kohale jõudmise tunne tuli aga Kaohsiungi metroojaamast väljudes. Kui me seal kahekesi oma suurte kohvrite ja lollide nägudega seisime, olid inimesed hästi abivalmid, kohati lausa tüütud, muudkui pärisid, kuhu me lähme ja näitasid siis rongijaama, mis oli seal kohe kõrval ja mida ise väga hästi teadsime, pilti ei saanud rahus teha, sest muudkui taheti juhatada ja kui me kohe sinna punuma ei pistnud, kuhu näidati, siis arvasid, et me ei saanud aru.

Edasi saime oma kohvritega täitsa edukalt rongi peale, kuigi Triibu ja Helen, kellel Kaoshiung-Tainan marsruudiga rohkem kogemusi, soovitasid rongi ära unustada ja takso võtta (raske ei olnud, kohati ei saanud lihtsalt aru, et kuhu täpselt minema peab). Rongisõidu pool tundi (nagu ka tunnise lennu Taipeist Kaohsiungi) magasime enamuses maha, väsimus oli kallal. Tainanis saime kenasti rongilt maha. Rongijaamast välja saada oli juba raskem, sest sealsed kontrollväravad (lased pileti sisse ja avanevad) olid nii kitsad, et väga täpselt pidi kohvriga sõitma, ja Maria jäi kohvriga sinna kinni. Õnneks oli keegi jaamatöötaja onu asjapulk kohe krapsti kohal ja aitas meid rongijaamast välja. Tainanis igatahes oli korralik suveilm, 32 kraadi ja päike. Kuna enamikel Tainani meie hinnaklassi ööbimiskohtadel on ainult hiinakeelsed kodulehed, kui sedagi, siis polnud meil rongijaamast välja astudes veel õrna aimugi, et mis edasi hakkab saama. Küsisime turismiinfost ööbimisvõimaluste kohta ja mingid hotellid nad meile kaardi peale joonistasid.

Hakkasime siis oma sel hetkel juba üsna raskeid kohvreid ühe kaardile joonistatud hotelli suunas vedama (kohvritel on teatavasti halb komme reisi jooksul aina raskemaks muutuda). Rongijaama tänaval eriti, aga ka paljudel teistel tänavatel, on kõnnitee poolenisti pood, ehk poed on kõik poolenisti tänaval oma kaubaga (jalakäijad saavadki ainult läbi poe minna, kui just sõiduteel jalutada ei taha, mis pole siin kuigi hea mõte). Igatahes edasi liikumine oli raske ja me jõudsime heal juhul 100m rongjaamast, kui nägime möödaminnes sealsamas hotelli (turismiinfost ei öeldud selle kohta midagi). Sander läks asja uurima, tädid väga inglise keelt ei osanud (st heal juhul paari sõna), ja hind tundus kahtlaselt madal, sest enne oli meid just motellide (see oli küll hotell, aga ikkagi) kohta hoiatatud, et sinna minnakse tüdrukuga ja vahel on isegi tunnitasu, olime paranoilised. Mõtlesime natuke ja siis läks Maria uurima, et kas saaks äkki tuba näha. Kuna tädide inglise keel nii kõrgele tasemele enam ei küündinud, siis sai hiina keele vestmikust vastav lause välja otsitud ja tädidele näpuga näidatud. Seepeale anti lahkelt toa võti, et mine vaata (keegi kaasa näitama ei tulnud, otsi aga ise tuba üles). Jäimegi sinna, sest tuba tundus täitsa ok, me ise väsinud ja kaugemale minna ei viitsinud ning hind tõesti väga hea – 650 kohalikku raha ehk u 220 EEKi öö kahese voodiga oma vannitoaga (ja konditsioneeriga) toa eest täiesti kesklinnas on ikka väga soodne.
Käisime dušši all (seda tahaks reegline peale väljas olemist teha, sest on palav, niiske ja õhk on saastunud, alla 3 dušši päevas siin elada ei saa) ja magasime, õhtul saime kokku Triibuga. Triibu on eestlane, kes on nüüd juba veidi üle kolme aasta siin Tainanis elanud ja seega kohalike oludega hästi kursis. Esimesed päevad olidki sellised, et magasime kaua (reisiväsimus), käisime üle tee internetikohvikus, kus sai piiramatult wifis istuda (vaatasime korteri ja muid kuulutusi netist) ja õhtuti käisime Triibuga väljas söömas ja linna peal. Väljas süüa on siin odav ja toidukohti igal pool (kuigi kohalikest väga raske tellida, sest mitte ei saa aru, mida pakutakse, ei välimuse ega hieroglüüfide järgi - seepärast eelistame piltidega söögikohti, saab tellimisel näpuga näidata, mida tahad). Triibu kohalikku toitu ei fänna (halvad kogemused), seega sõime peamiselt lääne toitu.

Käisime ka ülikoolis oma nägu näitamas (ja Maria pidi õppemaksu maksma). Campus on NCKU-l (National Cheng Kung University) siin ikka võimas, üle 70 hoone, nagu omaette linnaosa, ja väga ilus – palmid, tiigid jne. Maria Chinese Language Center on vast kõige kenamas kohas üldse – Bunyan Gardeni külje all (seal on nende eriti kuulus eriti vana Bunyan tree; üldse, campus touri giidi väitel on kõik campuses väga kuulus) ja maja ees on kohe Cheng Kung Lake pisikese palmisaare moodi moodustisega.

See oli meie Taiwani seikluse täitsa algus, varsti saab lugeda sellest, kuidas me omale korteri leidsime ja mis meiega siin veel juhtunud on.